Kelgu päästmine HD

Kuidas kelguga jõkke hüpata. Selle loo peategelased on minu sõbranna Sigrid ning sõbrad Hannes ja Lauri. Pidasime minu sünnipäeva selle aasta jaanuari alguses. Kui laulmisest, tantsimisest ja muust trallist hakkas juba küll saama, otsustasime minna välja kelgutama. Meil oli kelgutamiseks üks suur puust Rootsi sõjaväe kelk. Kelgule istusidki meie loo peategelased Sigrid, Lauri ja Hannes. Lükkasin siis neile ilusa hoo sisse, et nad ikka pikema liu saaksid. Mäenõlv oli üsna pikk ja järsk ning kelk võttis ikka päris kõva hoo sisse. Mäe all oli selline vastukalle, kus kelgul tavaliselt hoog maha pidurdus ning ilusti seisma jäi. Kuid mitte sellel korral. See kord sai kelk sisse nii suure hoo, et sõitis kallakust üle niisuguse vinaga, et maandus mõnusa hüppega otse kallaku taga looklevasse jõkke. Sõbrad olid siis selles vöökõrguses vees hädas: külm ja märg oli ju. Kes otsis taga oma telefoni, kes kindaid, kes mütsi. Asjad jõest kokku korjatud, roniti veest välja ja suunduti uuesti mäest üles. Mina siis küsin imestunult, et aga kus KELK on? Kelk oli kõigil meelest äragi läinud :D Läksime siis kõik koos alla tagasi. Kelk oli puhta keset jõge mingi puurisu taha kinni jäänud. Kuna keegi ei tahtnud tol hetkl enam vette tagasi minna, siis otsustasime, et kelgu päästeoperatsiooni jätame hommikuks. Hommikul otsisime siis võimalikke vahendeid kelgu päästmiseks ja lõpuks leidsime ühe põhjaalt katkise snowtubbingu ja kaks suusakeppi. Kuna mina olin ainus kellel olid veel kuivad vahetusriided olemas, siis olin mina see õnnelik, kes pidi ronima snowtubbingu peale ja purjetama kelgu järele. Kelgu saime õnnelikult kätte ning ka mina jäin täiesti kuivaks. Alati kui koos sõpradega meenutame juhtunut, saame hea kõhutäie naerda :D