Henn Põlluaas: EKRE sõdib selle eest, et Eestis säiliks demokraatia ja sõnavabadus HD

Tõepoolest, Vene vaenuliku propagandaga oleme me vastastikku iga päev, iga tund. Ja paraku kõlab seda siitsamast Riigikogu saalist ka, kahjuks. Meenutagem kas või esmaspäevast välismaalaste seadust, mille esimesse redaktsiooni oli valitsus pannud sisse väite, justkui oleks sõjaline konflikt Ukrainas alanud 24. veebruaril käesoleval aastal. Me teame ju kõik, et see oli vale. Aga sedasama seisukohta toetasid ka sotsid väga innukalt. Seda natukene redigeeriti vahepeal – muuseas, seadust rikkudes, sest teise ja kolmanda lugemise vahel ei saa sisulisi muudatusi teha, aga see ikka tehti ära – ja kogu see asi läks koalitsiooni pluss sotside toetusel läbi. Kui meie hea kolleeg Indrek Saar ründas siin Isamaad ja EKRE-t, siis ma tahaksin meenutada ühte lugu eelmise koosseisu ajast, kui käisin ühe Soome grupiga Narvas Bastioni muuseumis ja sealne venekeelne giid, kes ei osanud poolt sõnagi eesti keelt, rääkis pikalt-laialt, kuidas fašistid, sakslased hävitasid Narva linna ja pommitasid selle maatasa. Toona kes oli kultuuriminister? Üllatus-üllatus: Indrek Saar. Pöördusin tema poole, ühesõnaga, et tuleks ikkagi kontrollida, mida Eesti muuseumides räägitakse. Aga tema leidis, et probleemi ei ole, las räägivad. Ja täpselt samamoodi me näeme ka täna: probleemi ei ole demagoogitsemisega, probleemi ei ole valetamisega. Nii palju oli tõtt tõesti Indrek Saare kõnes, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja Isamaa tõkestasid selle meediateenuse seaduse vastuvõtmist. Aga põhjendused, mis siin toodi ja miks seda tehti – see oli ju täiesti nonsenss. Ma mõtlen neid põhjendusi, mida Indrek Saar siin välja tõi. Tegelikult me seisime selle vastu sellepärast, et sinna olid sisse kirjutatud täiesti absurdsed asjad, mille järgi oleks täna, kui see oleks vastu võetud, kehtestatud Eestis tsensuur meie meedia, meie ajakirjanduse, toimetajate ja ajakirjanike vastu. Siis ei oleks enam olnud sõnavabadust, mõttevabadust, südametunnistuse vabadust. Jah, tegemist oli direktiiviga. Aga direktiiv oli oluliselt leebem ja mõistlikum kui see, mis valitsus siin sellele eelnõule või direktiivile juurde liitis. Selle üle me sõdisime. Jah, Indrek, just nimelt selle eest sõdisime, et Eestis säiliks demokraatia, et säiliks sõnavabadus, et me ei muutuks mingisuguseks orwellilikuks düstoopiaks, kus inimesi on võimalik nende meelsuse, nende sõnade ja väljaütlemiste eest karistada. Me olime edukad. Tõepoolest, see obstruktsioon kandis vilja. Me jõudsime kompromissile koalitsiooniga ja need kõige hullemad asjad võeti sealt välja. Ja kui asi oli taas normaalsetele rööbastele naasnud, siis me kiitsime selle heaks ja see seaduseelnõu sai konsensuslikult siinsamas saalis heaks kiidetud. Kõik need probleemid ongi ju tekkinud just nimelt sellest, et tegelikult see, mida me näeme, mida meile siin üle päeva saali tuuakse, ei ole ju mitte midagi muud kui meie rahvusriikluse hävitamine ja meie demokraatia hävitamine. Me ei saa sellega sugugi mitte nõus olla, ükskõik kui raevukalt seda esitatakse, ükskõik ku